Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/262

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 261 —

aasta eest talupoegade käes on, wiimastele igaweseks pruukimiseks, ilma et mõisnik seda omale tohiks wõtta. Tõeste, need punktid ei täida meeste lootustest weel midagi.

Pikkamisi sorides ja otsides jõutakse kõiksugu rendikontrahtide juurde. Kes mõisaherra käest koha wõtab, peab selle pärast kontrahi tegema, „olgo se teo peale, ehk raha wõi wiljarendi ehk mitmesuguse rendi peale,“ ja „kontrahti sisse peab köik üleskirjotud saama, mispeale nemad teine teisega on kaupa teinud“… Leitakse ka need punktid üles, milles igasugu rendiwiisi lähemalt seletatakse. Meestele kõige lähemal, kui wana wilunud asi, on „teo-kaup“. Raharendist ja muudest rendiwiisidest ei tea keegi midagi, need on uued asjad, mille pärast ei maksa pead murda— niisama wähe, nagu kohtade ostmise pärast, sest raha, seda kallist asja, pole kellegil. Raamatus räägitakse „aastade-mööda teokaubast“ ja „jäädawast (põlisest) teokaubast.“ Esimest ei wõi pikema aja kui 12 aasta peale teha, teine tehtakse „ilma nimetamata aja peale, kus talokohta mitte muido, kui kohto möistmise läbi ei wõi peremehe käest ära wötta,“ ja nimelt kontrahi täitmata jätmise, pahade eluwiiside ja wiimaks selle pärast, „kui tema (rentnik) möisaherrale ehk kogudusele üsna kahjuks on.“

Iga meest huwitas nüüd kõige pealt küsimus, kas uues seaduses midagi „teo-kauba“ tingimistest seisab; kas on mõisnikul woli „tegu“ tegewate peremeeste käest senisel arwul päewi ja senisel suurusel maksusid nõuda, wõi on Keiser selle poolest kergendusi määranud… Kästakse mõisnikuga kaupa ja kontrahti teha. See luba oli ju ennegi! Aga mine