Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/267

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 266 —

Raamatu kallal nosiwad seaduse-uurijad pistawad ninad jälle sügawamale.

„Kümnusemaksust ei hingata koa midagi,“ seletawad warsti. „Nimetakse üksipäine ‚weikeid mõisa-kohtumaksusi.‘ Kadund needki!“

Waheaeg tekkib. Wahitakse mõttes üksteise otsa.

„Noh, see läheks juba wähegi korda,“ kohmab üks. „Peale saja päewa ja 4 kuni 6 tündrit wilja kingitud! Aga woadake järele, ehk leiate weel midagi, mis hinge tagasi laseb tõmmata.“

„Woadake parem järele, kas abiteost ja kümnusemaksust kuskil teises kohas ei reagita,“ annab Oja peremees nõuu, kes enne ei julge rõemustada, kui kindel selgus käes.

Uuritakse siis jälle peatükkide ja paragrahwide nimekirja, löödakse üks ja teine koht raamatus lahti — ei leita waimupäewadest ega kümnusest midagi.

„Aga kui see kadund on, siis peaks see ometi öeldud olema,“ arwab talitaja, kuid temale kostetakse: mis sest siis öelda — mis ülewal pole, on kadund!

Meeste seast kerkib nüüd küsimine üles, kuda lugu kohtumaksude ja kedrusega on; ehk teeb uus seadus siin ka kergendusi. Läheb päratu aeg mööda, enne kui „lisalehed D ja E,“ kus kedruse ja kohtumaksu määrused ülewal, raamatu tagumisest otsast üles leitakse. Sealt nähtakse, et mõlemad kohustused määra poolest kahandamata on jäänud. Kedrus on endisega täieste üks, kohtumaksud on siin ja seal wälist nägu muutnud, aga läbistikku wanasse suurusesse jäänud.