Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/272

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 271 —

oleme teile, laiskworstidele, enam lubanud, kui teie wäärt olete!“

„Siis on saksad meile ikke kergitusi luband? Kas paruni herrad ei taha siis seda lubamist täita?“

„Ja, aga sinna läheb weel aega — kõige wähemast kümme aastat.“

Mehed piiluwad kohkudes üksteise otsa. Tume waikus walitseb silmapilguks toas.

„Aga on ju kuulutud, et uus seadus Jüripäewast soadik käima hakkas,“ tähendab teiste meeste selja tagant Hallika Mats, „ja üksi need kohtuasjad, mis wana seaduse ajal peale hakkasid, mõistetakse weel endist wiisi.“

„Ja kihelkonna-kohtuherra and ju teada, et peremehed wõiwad mõisaherradega uue seaduse järele kontrahtisi teha,“ lisab Tooma-Tõnu juurde.

„See on wale, et kihelkonna-kohtuherra seda on öeld,“ kärgib parun Heidegg, „ja wale on ka, et teie uue seaduse järele tegu hakkate tegema. Teie, oinad, pole ju seadusest aru saand! Teie ei tee mitte üksi abitegu endist wiisi edasi, waid Teie terwe orjus jääb weel kümme aastat sekssamaks, mis ta praegu on! Ja kas teate, mikspärast? Teil on ju palju rohkem maad käes, kui seadus lubab! Sellepärast mõedetakse Teie kohad kümne aasta sees üle, ja mis rohkem on, wõetakse ära!“

Säh sulle uudist! Nõnda seletati uut seadust siin paigas! Mehed seisawad kui soolasambad. Nad heidawad ehmatanud, abi ja armu otsiwaid pilkusid walju mehe peale. Rääkida ei märka ega oska enam ükski sõna.