Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/273

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 272 —

Toas walitseb waikus, et nööpnõela kukkumist wõiks kuulda. Nad seisawad liikumata paigal.

„No, mis te seal wahite?“ hüüab parun. „Kui teil muud midagi polnud rääkida, siis kasige minema!“

Meeste sisse tuleb jälle pikkamisi elu; pool uimaselt kobawad nad üksteise järel uksest wälja. Eeskojas waatawad neile niisama kohkunud näod wastu, nagu neil enestel on, sest paruni walju rääkimist oli sinna selgeste kuulda. Terwe salk jääb kokku seisma, ilma et tükil ajal ükski sõna räägiks. Siis pilgutab üks ühele, teine teisele silma, et waja siit kardetawast kohast minekut teha, ning peaaegu kikiwarbul, ehk küll pastlad müra ei tee, liigub paljaste peadega meeste-salk kojaukse poole. Alles mõisa-õues juletakse wana kulunud ja tulitanud wiltkaabut, mis raske ja suur kui wettinud ämber, pikkade, sugemata juukste peale torgata. Pikkamisi kaowad meeste takused kintspüksid, mustad wasknööpidega kamsikud ja torukübarad mõisa puude ja põesaste taha. Mõisa-õues ei julge nad oma asja hakata harutama. Mitte ainult täna, waid alati täidab neid siin nende uhkete, kõrgete hoonete wahel iseäraline rõhuw, halwaw tundmus…

Nende seast puudus üks. See oli Huntaugu Mihkel. Niipea kui mehed toast wälja astunud, puges Mihkel, kes eeskojas kuulajate seas seisnud, kohe ukse wahelt paruni juurde.

Juba ukse wahel lõi mees sügawaste küüru. Waikides ootas ta, kaabu pihus, kuni herra rääkima hakkab.

„Mis sina tahad, Mihkel?“

Mihkel pani kübara põrandale, küürutas