Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/278

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 277 —

mudalombiga, milles kewadel krooksuwad konnad, suwel pöörlewad sead elust lõbu maitsesiwad.

Mühaw rohekas sammal taluhoonete katustel andis märku, et neil juba pikk iga selja taga on. Siin ja seal oliwad katused õõneks wajunud ja unka-aukude kohalt paistsiwad roowilatid ja sarikate otsad wälja. Katuste wareksed oliwad jaolt ära mädanenud; need kohad, kust taewa wesi sisse püüdis tungida, nähti linaluude, õlgede ja sasiga ära parandatud olewat, millele roikaid, puuhalgusid ja wanu äkkeid wajutiseks peale oli pandud, et tuul parandusetööd ära ei lõhuks. Majade seinad oliwad koerakaela-nurkadega üles raiutud; rehealustel seisiwad osalt õlest, osalt tahutud laudadest tehtud wärawad ees.

Raskeks oli päikese elustawale walgusele tehtud nendesse wiletsuse-urgastesse sisse peaseda. Kambri-seintes näikse paar auku olewat; ühele on tükk klaasi, teisele puust warwad ette pandud, et kassid kambrisse ei peaseks. Talwel, kui külm sisse ähwardab tungida ja kalja-astja aani kinni külmetada, pandakse akna-auk wanade nadide ja koludega kinni. Aiad, mis wiletsaid hooneid piirawad, on weel parandamata. Naised on neid talwel tubliste lõhkunud, et paja alla puid saada. —

Peremehed jäiwad wainule weel pisut seisatama, et nõuu pidada, millal noore paruni juurde minna ja kes sinna läheb — kas kõik, wõi „katseks“ mõni üksik. Nad toetasiwad aiaroigaste najale, otsisiwad piibunossid, põiest tubakakotid, taela, kiwi ja tuleraua wälja ning saiwad kauema koksimise järele wiimaks wängelt