Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/281

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 280 —


14.

Sõit Mahtrasse.

Ärarääkimata põnewusega ootas kaks päewa hiljem terwe wald peremeeste saatkonna tagasitulekut noore paruni juurest. Kellel wähegi mahti oli, tõttas wainule, ja mitmed läksiwad neile juba tee peale wastu.

Meeste tumedad näod ei kuulutanud midagi head. Nende pead oliwad norus ja käik eluta.

„Kas ei soand noorega kokku?“

„Miks ei soand!“

„No, mis ta lausus?“

Läks tükk aega mööda, enne kui saadikud midagi wastuseks kohmasiwad. Nii mõru nähti nende meel olewat.

„Mis ta lausus? Lausus sedasama, mis wanagi,“ ütles wiimaks talitaja.

Jutustasiwad siis pikkamööda oma kurwa loo ära.

Noor parun wõtnud neid üsna lahkeste wastu. Olla palju teisem saks kui wana. Rääkida wagusalt, ilma karjumata, ei wihastada iga sõna üle ja lasta ka talupoegi rääkida. Aga seadust seletanud umbes niisama nagu isagi. Kõik jääda wana wiisi, kuni talumaa mõisamaast on lahutatud, mõedetud ja ära hinnatud. Ja selleks olewat kümme aastat aega määratud. Tema arwata aga, et kümne aastaga seda tööd terwes kubermangus walmiski ei saadawat. Mõisad wõetawat jaoskondade kaupa mõetmisele; jaoskondasid olla terwe kubermangu kohta üheksa, ja loosi järele otsustatawat, missugusel järjel jaoskonnad mõetmisele wõetakse. Kus wallas maad mõedetud ja hinnatud, seal hakata küll