Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/29

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 28 —

Wahimees, tugew, tumeda näoga wanamees, kastab witsad püti sees olewa soolase wee sisse, ja ta kurb tegewus algab. Tüdruk kisendab weel heledamalt, weel pöörasemalt kui poiss. Ta heal muutub pärastpoole paljaks kiilumiseks, mis igale kuulatajale kuni üdini tungib.

Siis järgneb Wõllamäe Päärn. Tema ei karju. Ainust healt ei tule ta suust. Ilma sunduseta on ta ennast ihukattest wabastanud, ilma sunduseta heidab ta maha. Ta surub pea käte wahele ja pigistab hambad tugewaste kokku. Ta tunneb, kuda soe weri ta ihu mööda maha hakkab tilkuma, ja alles päralt neljakümnendat hoopi tungib ta rinnast tasane, mahasurutud korin, mis wiimaks ähkimiseks muutub… Kui nuhtlusejagu täielikult käes, kargab ta maast üles, kohendab oma riideid ja heidab seejuures paruni peale ühe pilgu, millest wiimane selgeste aru ei saa: peitub selles meeleheitlik wiha wõi üksnes walu.

Mõnel mõisnikul on wiisiks, peksetuid witsakimbule suud anda ning herrad karistuse eest tänada lasta. Parun Heidegg ei nõua seda. Ta noomib nuhelduid ainult mõne isaliku sõnaga, et nad nüüd õpetust wõtaksiwad ja edaspidi endid süütegude eest hoiaksiwad. Siis pöörab neile selja ja sammub tallist wälja. Ta on waheajal hea söögi-isu saanud, ja õhtu-laud ootab teda. — —

Selle aja sees, kui tallis süüdlasi karistatakse, sünnib mõisa puiestikus wäikene juhtumine.

Seal jalutab X. mõisa koolipreili parun Heideggi neljateistkümne-aastase tütre ja kümne-aastase pojaga. Preili Juliette Marchand[1]

  1. Ütle: Shüliett Marschang.