— 334 —
peaasi. Peaasi on see, kelle oma see sile nägu on, mis meeldib. Tark noormees, kes enesest lugu peab, teeb siin wahet. Ilusat kätt wõib ju pigistada, ilusaid huuli, kui teisiti ei lähe, suudelda, aga siis tuleb peatada, aru pidada ja — ümber pöörata, kui samm kaugemale, kui ta eksiteele kipub wiima.“
„Aga kui ta mitte eksiteele ei wii?“
Parun Heidegg pööras oma külmad, läbitungiwad silmad tõsisemalt poja poole.
„Mida sa tahad sellega öelda?“
„Ma tahan öelda,“ wastas Herbert, „et minu tundmused preili Marchandi wastu, nii palju kui ma neid seda puhku mõistan, mitte palja ajawiitmise ja naljatamise peal ei põhjene, waid et nad mulle sihti näitawad, mille taga minu õnn warjul näib olewat. Ma ei arwa ennast selle poolest mitte eksiteel olewat, kui ma ka kindlaks nõuuks olen wõtnud, ennast walju walwamise all pidada.“
„Sa arwad siis wõimalikuks, et sa sellele naisterahwale kord oma kätt läheksid pakkuma?“
„Ja, papa.“
Wana parun hakkas naerma, ja see naermine pidi pilkaw olema, aga ta muutus mõrudaks urisemiseks, kui Heidegg pilgu poja sügaw-tõsise näo peale heitnud.
„Herbert,“ ütles ta healega, milles nagu kaugel eemal midagi kõmises. „Sa tead, ma mõistan nalja, ka üsna kaugele minewat nalja; sa tead, et ma sulle nii mõnegi nooruse-tembu andeks olen andnud, et ma käega löön, kus mõni teine isa waljust tarwitaks. Ma annan sulle aga nõuu, minu leplikku meelt mitte liig pingule tõmmata, ja sa oled praegu kõige pa-
