Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/374

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 373 —

Opmanni isand aga, kes seda wäga hästi nägi, mõtles iseeneses: „Sa oled mul kui silk wardas!“

Pärast sööki tundis herra Winter nii suurt ihulikku lõbu terwes kehas, et ta oma walutawa pea ja seljagi unustas. Wist selle tundmuse tõttu hakkas ta Miinaga, oma teise mõrtsukaga, üsna heldel toonil rääkima.

„Sa palud minu käest armu,“ algas ta. „Jah, kui ma teaks, et sa meelt parandad, et sinust mõistlik tüdruk saaks, siis wõiks ehk selle üle weel rääkida“…

„Mis ma peaks siis tegema?“ küsis Miina tasa.

„Ma kergendaksin siis ehk sinu trahwi,“ kõneles opmann edasi, ilma tüdruku küsimist tähele panemata, „ma jätaks su Siberisse wiimata, peastaks su kadalipu alt ka wälja ja su isa wõiks Ristmäele peremeheks jääda… Aga sa oled ju kangekaelne, hirmus kangekaelne.“

„Ei, opmanni herrad, ma ei ole kangekaelne! Ma teeniks opmanni herrasi truuwiste ja teeks kõik, mis mind kästakse.“

„Soo! Eks ma saa näha!“

„Opmanni herrad annawad siis andeks?“

„Saame näha, saame näha!“ hirwitas Winter.

„Aga opmanni herra ei pea mitte mulle üksi andeks andma — Pearn peab koa armu soama.“

„Ohoo — wõi see kõrilõikaja — armu!“

„Ja! Mis mul siis muidu sellest kasu on, et mulle armu antakse!“

„Kas ta sulle siis nii kallis on?“

„Eks ta ole mo peidmees.“