— 408 —
Mõni meist wannub ehk witsakimbu all koa alla, ja mis siis wiga sakstel öelda: näe, nad on wana seadusega rahul küll!“
„Antsul on õigus!“ hüüdsiwad healed. „Habajale meie ei lähe, — see oleks suur rumalus! Aga mis peale hakata, kui nad meid rahule ei jäta? Ja ega nad rahule jäta — neil on jo soldatid abiks!“
„Mis muud, kui hakkame üheskoos kõik wasta, kui wägiwallaga tulewad!“ kostsiwad teised healed.
„Hakkame wasta neh! Kui juba muud midagi ei aita, siis olgu sõda![1]“ anti mitmelt poolt nõuu.
Jälle pidas talitaja waikides iseenesega aru. Tema näost oli märgata, et ta põue sisemine wõitlus täitis — wõitlus ülesäritatud tundmuste ja ettewaatusele manitsewa mõistuse wahel.
„Mehed,“ ütles ta wiimaks. „Mina arwan koa, et meie õiguse eest kui üks mees peame wälja astuma — kartmata ja järele andmata, aga püiame seda targu teha, katsume enne kudagi moodi heaga läbi soada…“
„Aga kuda? Kuda siin siis weel heaga läbi wõib soada?“ küsiti mitmest suust.
„Lähme enne weel kirikherra juure,“ wastas Ants. „kaebame sellele oma häda, ja palume, et tema meid aitaks!“
- ↑ Paar meest tunnistasiwad pärast kohtu ees, talitaja Ants Tertsius olla nõuupidamise puhul need sõnad öelnud; kuid see pole tõenäolik, sest Tertsiuse pärastine olek näitas, et ta wägiwalla wastu oli. See ütelus tuli siis küll, kui ta üleüldse kuuldawaks sai, teiste meeste suust.
