Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/423

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 422 —

wahtisiwad, hakkas õhk korraga wälkuma ja sätendama. Soldatite püssitikud murdsiwad seal oma halja terase peal päikese palawaid kiireid. Ja maa müdises tumedalt saja ähwardawalt astuwa raske saapa all…

Mahtra mõisa on 50 meest sõjawäge kahe ohwitseriga, koorem keppa, teine witsu, 20 paari jalaraudu ja 30 paari käeraudu jõudnud. Täna peab Mahtras kohut peetama. Kuum punane weri pidada täna ka selle mõisa õues liiwa ja kiwa niisutama.

Küla aga on surnud.

Päike paistab nagu suurde musta hauda.



22.

Wõimsad mõjud.

„Jumalale tänu!“ hüüdis proua von Heidegg, kui ta Herberti käest kuulda sai, et koolipreili poja kosimist wastu ei olla wõtnud.

„Tüdruk on targem kui poiss!“ hüüdis herra von Heidegg, kui ta abikaasa käest kuulda sai, et „Prantsuse mamslike“ noore, rikka paruni ära põlanud.

Ja nad mõlemad oliwad nii õnnelikud selle ootamata uudise üle, et nad tähelegi ei pannud, kui haawaw see sündmus nende seisuslise iseteadwuse ning uhkuse kohta oli ja missugust häbi nende poeg, parun Herbert Heidegg, säherduse alandamise üle pidi tundma. Tüdruk, kes sunnitud on tööga oma pead toitma, kellel muud ei ole kui kolm kleiti ja soe hing, kellel laias ilmas midagi kaotada pole, aga kõik wõita — see tüdruk kostab parun Herbert