— 431 —
lubatud kergendusi käisiwad kätte tahtmas, aga nende soowi ei täidetud.“
„Kelle käest nõudsiwad nad seda?“
„Mõlema paruni käest.“
„Ka mõisa praeguse omaniku käest?“
„Nimelt! Nad täisiwad esmalt parun Rüdigeri ja warsti peale selle parun Herberti juures.“
„Kust Teie seda teate?“
„Wana parun rääkis sellest ise ja siis lobises mulle opmann Winter mõnda.“
Juliette näo peal lagunes iseäralik rahutu wõerastus wälja.
„Ja mil põhjusel ei täidetud nende nõuet?“ küsis ta.
„Selsamal põhjusel, mis teistel mõisnikkudel on, et nad oma talupoegade soowisid pole täitnud. Seadus määrab neile seks weel kuni maade mõetmise ja hindamise lõpuni aega.“
„Aga wabatahtlik kergenduste-andmine pole ju mitte keelatud!“
„Muidugi mitte! Nagu ma kuulen, olla seda paaris kaugemas mõisas ka tehtud.“
„Seda olla tehtud? Ja siin mitte?“
Preili Marchandi näost paistis niisugune sisemine ärewus, et kooliherra teda ikka imestawamate pilkudega hakkas silmitsema. Nad seisiwad herraste-maja tagumise, aia pool olewa rõdu peal. Wanemaid saksu ei olnud näha. All aias kilkasiwad nende õpilased. Juliette Marchand kõndis paar korda edasi-tagasi, siis pööras ta jälle oma ametiwenna poole.
„Kui ma Teie aega ei rööwi, siis jalutage minuga weidi aias. Mul oleks Teilt weel midagi küsida… Ma kõnelen Teiega ju õiguse
