Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/434

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 433 —

kergendusi anda, kuna see siin mitte pole sündinud. Kudas Teie enestele seda seletate?“

„Ma usun, parun Herbert ei ole waba,“ wastas kooliherra.

„Kudas nii? Ta on ju minu teada mõisa täie-õigusline omanik.“

„Seda küll. Aga ta seisab wõimsate mõjude all.“

„Ja need on?“

„Kõige pealt tema isa. Kui ma ei eksi, siis on mõisa päriswalitseja ja mõeduandja käskija siin weel parun Rüdiger, kui mitte ka Herberti ema… Peale selle on weel mõjumas terwe seisuse tulud…“

„Kas neid hädaoht ähwardab, kui mõisnikkudest keegi oma talupoegadele head teeb?“

„Praegustel oludel wahest küll. Annab üks talupoegade nõuetele järele, siis peawad seda ka teised tegema. Teised seda aga ei taha, sest et see nende tulude wastu käiks. Nii peab siis see üks oma heateo, seisuse kasu silmas pidades, ka tegemata jätma. Praegustel rahutumatel aegadel peetakse järelandmisi otse hädaohtlikuks.“

Gottlieb Lustig ei olnud wist nii pikki lauseid nii pikaks kõneks kunagi kokku põiminud, sest ta pühkis rätiga tööhigi otsaesiselt.

„Ja nende mõjude alla on ennast Herbert Heidegg heitnud,“ ütles preili Marchand pikkamisi ja enam iseenesele, kui oma seltsilisele, misjuures ta kahwatanud nägu sügaw wari kattis.

Juliette meelest oli, kui oleks ta praegu miskist kallist asjast ilma jäänud; nagu leinatuju kippus talle peale. Kuna nad pikkamisi