Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/448

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 447 —

„Teie ei ole mitte pahane, et ma oma nina Teie asjade sisse pistan, paruni-herra?“

„Teie peale pahane? Ei!“ wastas noormees soojalt. „Ma annan Teile täielise woli, minuga tõreleda, nii palju kui Teie süda kutsub. Ma olen õnnelik, et Teie minuga ülepea kõnelete! Seda õnne ei saa mulle paraku mitte sagedaste osaks.“

„Seda woli tahan ma sedamaid tarwitada.“ ütles Juliette, aga mitte naljatades, waid wäga tõsiselt. „Kui mitte kõik wale ei ole, mida ma tean, siis on Teie mõisas, paruniherra Heidegg, neil päewil õiguse wastu wäga raskeste eksitud.“

Herbert pööras näo rahutuma pilguga neiu poole.

„Soo? Ja mis asjas?“

„Teie olete süüta inimest raskeste lasknud nuhelda.“

„See ei ole õige, preili Marchand! Keda Teie mõtlete?“

„Walitseja Winteri tüdrukut Miinat. Teda on esmaspäewa hommiku mõisa-tallis halastamata wiisil peksetud.“

„Aga see ei olnud mitte süüta inimene, armas preili! Ta oli oma peremehe keelu wastu öösetel mehi oma juurde lasknud, ja kui ühel ööl kedagi niisugust wälja mindi ajama ei lasknud tüdruk walitsejat kööki ja andis talle jämedad wastused. Winter pidi ukse wägiwaldselt awama. Nüüd tikkus tüdruku seltsiline majaisanda kallale ja tüdruk ässitas teda selleks taga. Walitseja löödi uimaseks maha ja pekseti peaaegu wigaseks. See oli otse