Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/453

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 452 —

temast ka ustakse, oma peigmeestki öösetel wastu wõtnud, ehk küll säherdused kooskäimised siin maal wiisiks olla. Otse ilmuskumata on aga minu meelest, et see wiisakas, karsk tüdruk oma peigmeest leiwawanemat peksma wõis ässitada… Nooremehe kombe-elust aga on ka aina head kuulda. Ta wõib ju äkilise wihaga ja trotsliku loomusega mees olla, aga säherdusi äpardusi, nagu opmann Winterile, ei olewat temale ialgi juhtunud… Nii ei leia ma miskit mõistlikku põhjust, miks opmanni tunnistust rohkem peab usutama kui nende kahe oma. Täieste arusaamata on mulle aga, nagu juba öeldud, Teie kohtuotsus, mis üksnes opmanni kaebtuse peal põhjeneb.“

„Meie oleme harjunud oma kõrgemaid ja haritud teenijaid rohkem uskuma ja usaldama, kui taluinimesi,“ wastas Herbert tasahiljukeste, kuna ta üles tõusis ja murelikult paar korda edasi-tagasi kõndis. „Ma kahetseksin aga wäga, kui papa ja mina selles asjas oleme eksinud ja kui meie läbi kellelegi ülekohut on sündinud. Teie wõite julge olla, preili Marchand, et ma selle loo põhjalikult läbikatsumise alla wõtan.“

„Kas Teil teada on, paruni-herra, kuda ja mis määral mõlemat süüdlaseks mõistetud inimest on karistatud?“

„Tüdruk pidi kaheksateistkümme witsahoopi saama; poisi karistus jäi kohtuniku määrata. Mul pole weel meelde tulnud järele küsida, kui suur tema nuhtlus oli.“

„Kaheksakümmend kepihoopi palja ihu peale, paruni-herra.“ ütles preili Marchand rõhuga, ja ta must silm leekis. „Mees, ehk küll hiigla-