— 466 —
„Wõi rumal sõna!“ kuuldusiwad pahandawad healed. „Ega seda nalja pärast suhu wõeta! Meid sunnitakse sõda tegema!“
„Kes sunnib teid sõda tegema?“
„Saksad!“
„Ja teie peategi siin sõja üle nõuu?“
„Just sõja üle. Meie lähme Mahtra meestele appi ja ei lase neid homme peksta.“
„Mul on hale meel teist, teie waesed, eksinud hinged!“ hüüdis kirikuõpetaja. „Teie ei tea, mis teie räägite ja mis te tahate teha! Teie olete oma terwe arusaamise kaotanud!“
„Tehku kirikherra, et Mahtra mehi ei pekseta, siis meie sõja peale ei mõtle!“ wastati õpetajale.
„Mehed, tulge kirikusse! Kuulake oma hingekarjase sõna!“ hüüdis kirikherra. „Ma tahan pärast jumalateenistust Mahtra külasse sõita ja sealse rahwaga rääkida. Ma tahan teha, et teil mitte waja pole wastuhakkamise ja wägiwalla peale mõelda. Tulge kirikusse, mehed, hingerooga wõtma! See saab teile rahu tooma!“
Aga ta kõneles kurtidele kõrwadele. Ainult mõningad tegiwad, kui tahaksiwad nad õpetaja kutset täita; teised jäiwad trotslise kindlusega paigale wõi pöörasiwad kiriku juurest eemale minema.
See nõuupidamine kiriku juures sai otsustawaks esmaspäewaste hirmsate sündmuste kohta. Sõja-hüüe lagunes telegrahwi kiirusel üle terwe kihelkonna laiale, tungis ka naabri-kihelkondadesse ja sealt weelgi kaugemale. Pühapäewa õhtuks oli paljudel tuhandetel teada, et homne päew Mahtras midagi saab tooma, mille ette-
