Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/471

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 470 —

„Wõi ei taheta undrehti teha! Tema ütleb, meile ei taheta undrehti teha!“ kajasiwad wihased healed. „Kas põle kepikoormad ja käerauad ja ahelad mõisas meie jaoks walmis? Kas meid ei oota soldatid püsside ja odadega? Ja mis kurja me oleme teind? Pärime oma õigust — see on kõik meie kurjus!“

Õpetaja kuulis, kuda tume urin nagu kauge kõue meeste-ridadest läbi käis, ning järeldas sellest wäga õiete, et ta Jumala ja ülemate meeldetuletamisega praegusel seisukorral mitte õiget kohta meeste rinnas polnud puudutada suutnud. Seepärast katsus ta teist abinõuu.

„Teie wõite uskuda, mehed“, ütles ta, „et mina teile mitte paha ei soowi, waid üksi head. Teie õnnetusest ei tule mulle miskit kasu. Teiega ei räägi mitte ainult teie hingekarjane, waid ka teie tõsine sõber. Kuulge, mehed! Kas teil siis iseendi peale hale meel ei ole? Kas teie siis ei wõi arwata, mis teiega tehakse, kui teie mõisale ja kroonu sõjawäele wasta hakkate, keda mõis omale appi on kutsunud? Uskuge mind, teie ülemad on kangemad kui teie! Soldatitel on püssid, ja need ei ole mitte tühjad. Teid lastakse loogu maha, kui teie julgete oma wäikest näppu nende wasta üles tõsta. Ja kes teist elama jääb, see wõetakse wangi ja pandakse raudu ja saadetakse eluajaks sinna, kust enam tagasitulemist ei ole. Enne aga nuheldakse teid keppidega, kuni teie ihuterwis lõpeb. Seda kõik wõiksite isegi arwata, sest ega teie enam lapsed ole! Teie, pihutäis talupoegi, paljaste kätega — Teie lendate kui haganad tuulde laiale, kui Teie oma herrad julgete puutuda.“