Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/472

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 471 —

Õpetaja oli ka nende sõnade arwatawa mõju kohta eksinud. Ta oli mehi kohutamise läbi tahtnud mõtlema ja järel andma sundida. Wastuseks tõusis aga wihane, ähwardaw müra. Raputati rusikaid, karjuti, wannuti.

„Eks me soa näha, keda rohkem on — meid wõi saksu!“ kriiskasiwad karedad kõrid, mida wiha paisuma pani ja sinakaks wärwis. „Pihuks teeme nad — haganateks peksame meie neid, mitte nemad meid! Nad peawad talumeeste rusikaid katsuda soama! Küllap näeme, kus rohkem rammu on, kas talupoja wõi saksa kätes! Meie ei karda saksu ega nende soldatid!“

„Kallid sõbrad, ma tuletan teile weel midagi meelde!“ hüüdis õpetaja Berg, wiimast jõudu kokku wõttes. „Teie, peremehed siit ja kaugemalt, teie olete kõik naisemehed ja teil on lapsed kodus. Kui teie iseeneste peale ei mõtle, siis mõelge oma waeste naiste ja laste peale! Kui teie sõda tahate teha, nagu te ise ütlete, siis saab teist nii mõnigi surma, wõi kaotab oma ihuterwise wõi läheb tühjale maale wõi wangitorni. Siis jääwad teie auusad naised ja teie kallid lapsed teid nuttes leinama, sest nendel põle enam toitjat ega hoolekandjat. Mehed, mõtelge nende õnnetumate pisarate peale ja laske oma kõwa meelt liigutada! Teie leskede ja waestelaste nutt saab taewa poole karjuma ja teie peale kõigewägewama kohtumõistja ees rasket kaebtust tõstma. Mehed, halastage oma naiste ja laste peale!…“

Alles nüüd oli kirikuõpetaja wähegi märki lasknud. Perekondlik õnn oli ju nende waeste