Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/476

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 475 —

Õpetaja pööras ümber ja läks.

Siin polnud tal enam midagi teha. Ennem wõisiwad ta sõnad mässawat merd wõi lõõmawat tuld waigistada, kui seda wihast, hinge põhjani ülesäritatud rahwahulka. Ta istus köstriga tõlda ja sõitis minema. Karedad hüüded kajasiwad talle järele, ähwardaw healte-kõmin kõrtsist ja kõrtsi eest saatsiwad teda tüki teed.

„Siin pole enam kahtlust,“ ütles ta Saksa keeli köstri wastu, „nad tahawad awalikku mässu tõsta. Ma pole neid niisugusel meeleolekul weel kunagi näinud. Kui neile teistest waldadest rohkeste abi tuleb, siis on kõige pahemat karta. Mahtras on liig wähe soldatid.“

„Aga mis nüüd nõuuks wõtta?“ küsis hirmunud köster.

„Meie peame mõisa sisse minema ja walitsejat ning ohwitserisid hoiatama,“ otsustas õpetaja Berg. „Nad peawad omale wiibimata wäge juurde muretsema.“

„Aga kust nad seda nii ruttu saawad?“

„Habajast — kust mujalt. Kell on praegu üksteistkümmend. Kui käskjalg nüüd kohe ära saadetakse, siis wõib lisawägi, kui ta kiireste marsib, homme enne keskhommikut siin olla. Jumal andku, et see liig hilja ei oleks!“

Õpetaja Berg sõitiski otsekohe Mahtra mõisa ja saatis oma nõu täide. Ta jutustas Rosenbergi isandale ja mõlemale ohwitserile, kuda lood on, ning hirmunud opmann saatis sedamaid kapten Boguzki, siinse wäesalga juhataja, kirja, misläbi omale silmapilk lisawäge palus läkitada, ühe waimupoisiga wastu ööd Habaja mõisa poole teele.

Mahtra külas ei maganud sel ööl wististe