Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/477

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 476 —

keegi. Kõrtsis walitses palawiku-sarnane elu ja liikumine kuni hommiku-walgeni, ja kes meestest naiste ja laste meelitusel koju läkski, ei püsinud sängi heita, waid saatis öö murelikus ärewuses mööda. Kerge ja lõbus ei olnud homne ettewõte kellegi meelest, kellele wiin weel wähegi aru pähe jättis. Nii mõneski urtsikus walas naine, ema, õde wõi mõrsja hirmupisaraid, nii mõnestki piinatud rinnast pigistasiwad kohutawad aimdused walu-ohkeid ja hädapalweid wälja. Aga see pidi ju olema! See sündis ju seaduse ja õiguse eest. See oli lubatud enesekaitse ähwardawa wägiwalla wastu. Ainult see kõikumata, südame põhjani ulataw teadmine andis neile wagusatele, roomawatele, sõnakuulmise ja käsutäitmisega põliselt harjunud orjadele selle julguse, millega nad homse ettewõtte otsuseks teinud, ja selle kindluse, millega nad teda täide tahtsiwad saata.

Waikne suwine öö oli küla peale maha heitnud. Õhk oli mahe ja pehme nagu soe piim, aga rõhuw, halwaw. Ainus leht ei liikunud puudes. Tasa, unenäoliselt imbis aasadelt lillelõhna sooja, auduwa õhu sisse. All lepikus lõi ööpik oma luksuwat lugu, kaasikust kajas rukkiräägi särisew saagimine, kastest niiske heina sees andsiwad sirtsud hilist kontserti. Nahkhiir lendas üle küla — kuulmatult tiibu lüües, rahutumalt põigeldes, tume ja salalik nagu waritsew õnnetus…

Ikka weel rõkkas kõrts karedatest healtest, ikka weel piilusiwad tuled nagu tondisilmad urtsikute ukse-aukudest wälise waikuse sisse. Rahu, une, wäsimuse kandis nahkhiir oma tonditiibadel metsa — maha jättis ta mure, kar-