Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/48

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 47 —

ajame mõistlikku juttu edasi!“ Ja Mihkel tõmmab lonksu pealt ning pakub pudelit kubjale, see aga tõrjub tagasi.

„Mõistlik jutt oleks see, kui sa mulle wõiksid öelda, mis mul loota on,“ tähendab wiimane.

„Minu poolt aina head,“ kinnitab peremees. „Mis oleks, kui weel natuke ootaksid?“

„Mis tarwis?“

„Noh, juba selle tarwis, et mina ja ema tüdrukule meele pähe soaksime panna.“

„Tahate siis seda teha?“

„Minu käsi selle peale.“

Nad andsiwad üksteisele kätt. Nagu lepingu kinnituseks jõiwad siis weel mõlemad pudelist. Et majalised üksteise järele jälle tuppa kogusiwad, siis tuli seega Pritsu õrnasisulisele jutule lõpp. Ta wiibis weel mõne aja ja näis Miina tagasitulekut ootawat; kui see aga ikka weel wiibis, jättis mees Jumalaga ja läks. Ütles weel wanemate poole Pärtlele minewat. — —

Uuetoa saunas peeti waheajal teist wiisi laupäewa-õhtut.

Ahi oli peatselt küdenud, suurem suits ukse kaudu wälja läinud. Tõmmusinakas suitsupilw ulatas weel ainult urtsiku poole kõrguseni maha. Hagude õõguwate raagude seas winisesiwad ahjus weel mõned wettinud kännud wingu ajawate tukkidena. Peale punaka kuma, mis ahjust paistis, ei walgustanud pisikest, wiletsat urtsikut mingi tuli.

Ahju-suu ees istuwad kaks inimest: teomees Päärn ja tema wana ema. Päärn kükitab madala järi peal, selg ahjupaiste poole; ema