Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/49

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 48 —

istub tema kõrwal, puupaku peal. Päärna weriseks peksetud, mustaw ja sinaw selg on paljas, ja ema wõiab seda wiina sisse kastetud takutopiga.

„Pojuke, pojuke, küll nad sind on lõhkund!“ sosistab wanake wahete wahel, kuna ta käsi hellalt üle pahtunud wereworpide käib ja ta kustunud silmadest mõni soe pisar wiina sekka poja ihu peale langeb. „Ütle, Pearnake, kas on walus?“

„Annab juba tagasi! Tean ju, kui hea tohter sa oled.“

„Aga siis, kui nad sind lõhkusid — kas siis walutas?“

„Seda ma ei tun’d. Mu hing oli nii wiha täis, et midagi ei tun’d.“

„Just kui mu kadun’d Rein!“ sosistab eit. „Reagid just kui su isa, kui ta aagrehi juurest tagasi tuli ja ma ahju suu ees ta selga wõidsin nagu nüüd sinul.“ Wanake pühib silmi. „Kas mäletad, Pearn, su isa ütles koa: „Kui ma kõhuli pingi peale heitsin ja soldati witsakimp mu seljas tantsima hakkas, põles mu hinges niisuke wiha, et mu silmade ees kõik weripunane oli ja ma midagi ei tun’d“… Ja siiski oli ta poolsurnd, kui koju jõudis.“

„Mäletan, ema, mäletan,“ ümiseb Pearu, ja ta käsi kahmab iseenese peast nagu karwustades kinni. „Ja, kas tead, ema, mispeale ma mõtlesin, kui ta mind lööma hakkas? Ma mõtlesin isa peale… Ei tea isegi, kudas ta mulle meele tuli.“

„Sa oled tema poeg, sellest su õnnetused tulewadki! See wiha, mis tema peale ikka tuli, kui keegi teda juhtus puutuma, see ei anna ka