Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/492

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 491 —

jate, waid ka selle läbi, et paljudel wiina pudelitega kaasas oli, mida wirgaste rüübati. Arwati ikka weel julgust liig wähe olewat.

Sellest wiinutamisest tuli ka, et Kaiu teomees Peeter Olander, ohwitseride senine tõlk ja waherääkija, oma esialgsest kaunis wiisakast olekust ja asjalikust kõnetoonist ära hakkas wõerduma ning warsti kõige julgemaks ässitajaks ja pealetikkujaks sai. Oli teda esmalt au, et wäeülemad teda tõlgiks walinud, nähtawalt meelitanud, siis pahandas teda pärast see, et ta — wist kogemata — jootrahast ilma jäänud. Kui soldatid uude seisupaika asunud, pakuti Peetrile kui sõnakale wahemehele külameeste poolt ohtraste wa’ kibedat ja käidi ta peale, et ta rahwa nimel ikka edasi soldatite äraminekut nõuaks. Peeter, kelle julgus iga joodud lonksuga kaswas, liikus sedamaid ümberpiirajate esimesesse reasse, ohwitseride juurde.

Wiimased nägiwad nüüd, et Peetril püss käes oli. Kas ta öösel pardijahil käinud, nagu ta ise ja ka teised pärast tunnistasiwad, wõi kas ta püssiga just „sõtta“ tulnud, jääb kahewahele. Tõlgiks olles oli ta püssi pahema käega selja taga hoidnud, nüüd aga seisis ta temaga kui sõjamees kunagi waenliku wäesalga ees.

Peetri ja teiste wiinastanud meeste wäljakutsuw, wiisakuseta olek ohwitseride wastu awaldas end kõige pealt seeläbi, et nad staabi-kapteni Bogutski lonkamise ja kepikandmise üle naersiwad ja pilkasiwad. See wäeülem oli nimelt Krimmi sõjas kuuli jalga saanud ja sellest lonkama jäänud, ilma sellepärast wäeteenistusest lahkumata. Ta toetas ennast kõndides kepi