— 501 —
misel maha kistud, nii et nad wõitlejate jalgade alla jäiwad…
Ka Wõllamäe Päärnale ja Uuetoa Jürile oli sõjapalawik külge hakanud, kui nad haawatud talupoegi were sees maas nägiwad. Need oliwad ju nende wennad ja seltsimehed, keda seal maha tapetud, ja seesama saatus wõis iga silmapilk neile enestele osaks soada. Wõitlusewiha, see pimestaja, mis ka ara soldati lahingisse ajab, ning loomulik enesekaitsesund käskisiwad ka mõlemat sõpra oma teiwaste ümbert tugewamalt kinni hakata ja wõitlejate esimestesse ridadesse tungida.
„Tule, Jüri! Tulge, mehed!“ müristas Päärn wälkuwal silmal, kui esimesed surmawad paugud langenud, ja paisunud weresooned ta otsaesisel näitasiwad, et wihane ärewus ta rinda täitis. „Hoidke kokku, mehed!“ lisas ta juurde. „Pange tee kinni, kui põgeneda tahawad! Meid tapetakse — tapame meie ka! Siin on igaüks oma elu eest wäljas! Kõik weri, mis jookseb, tulgu sakste hinge peale!“
Ta tormas eel, temale järgnes sedamaid Jüri mitme oma walla ja paljude wõeraste meestega, kes seni nõuuta seisnud. Wihaselt, määratuma jõuuga hakkas Päärna malk soldatite sekka sadama; keda hoop tabas, tuikus ja langes wõitlejate jalgu, kuna lähedal seisjad metsikul rünnal pahemale ja paremale poole lahku lõiwad.
Ainult pisut aega kestis wäesalga wastupanek. Siis tuli peata, korratu põgenemine. Soldatid murdsiwad meeleheitlise wõitlusega rahwawallist läbi ja pöörasiwad wärawa poole, mis Atlasse minewa tee peale wiis. Seda teed
