Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/519

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 518 —

Opmann seisis nõuuta keset tuba. Ta oli naisterahwaste eest salajas püüdnud hoida, mida õpetaja Berg talle eila õhtu talupoegade kardetawast meeleolust teatanud.

„Kui ma seda teaksin!“ ümises ta. ,Mahtra inimesed on wõera walla mehi omale appi kutsunud, et neid ei peksetaks, aga ma poleks uskunud, et need tulewad, pealegi nii suurel hulgal. Terwe mõisa-õue kihiseb neist juba. Ja kõik on nii julged ja hakkajad, nagu ma neid ialgi pole näinud. Ega peksust taha sel wiisil nii pea midagi wälja tulla. Abiwäge pole ka weel siin.“

„Kas arwad siis, et wastu hakkawad?“ küsis noor naine.

„Ei ma usu,“ waigistas Rosenberg. „Ma lähen õige ja küsin herra von Hagemeisteri käest järele, mis nõu tal on.“

Ja opmann tahtis toast wälja astuda, et haagikohtunikku sakste tubadest üles otsida.

„Herrasid ei ole enam seal,“ ütles aga noor neiu, proua Rosenbergi külaline; „ma nägin neid juba poole tunni eest wäga kiireste wälja minewat.“

„Nad läksiwad wälja? Siis on nad ka ära sõitnud, sest ma ei näinud nende hobusid enam õue peal,“ ütles opmann, kelle nägu ikka tumedamaks muutus. „Wist sõitsiwad nad waatama, kas Habajast tulewaid soldatid weel näha pole.“

„Jumala pärast, ära lase neisse inimestesse täna puutuda!“ hüüdis opmanni abikaas hirmunud näoga. „Sa näed ju, kui palju nende hulgas joobnud mehi on. Ma usun, nad on kõik wiina saanud. Kui neil tõeste kuri nõu