Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/520

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 519 —

on, et nad wasta hakkawad, siis wõib Jumal teab mis weel sündida.“

„Pole wiga, meile tuleb ju soldatisi appi.“

Kõik wahtisiwad aknast wälja. Nad nägiwad, kudas soldatite ümber ikka rohkem ja rohkem rahwast kogus, kuda need wiimaks täieste ümber piiratud oliwad, kuda ohwitserid teineteisega sosistades nõuu pidasiwad, kuda nad lärmitsewaid pealetikkujaid esmalt sõnadega ja siis jootrahaga hakkasiwad waigistama.

„Tulge kõik akende juurest ära!“ käskis korraga walitseja, ja kes ta peale waatas, nägi, et ta ära oli kahwatanud.

Naisterahwad kuulasiwad sõna ja astusiwad enam toa sisse. Kohe seepeale nähti, kuda wäesalk püssid õlale tõstis ja rahwahulgast läbi alla aida poole hakkas tungima. Mis etendused seal warsti algasiwad, see ei paistnud neile enam silma.

„Paneme uksed lukku,“ ütles proua Rosenberg, ikka suurema ärewuse sisse sattudes, „mõni purjus mees ehk tungib siia sisse. Gustaw, keera kõik uksed lukku, ka koja-uks.“

„Ei ma usu, et nad siia julgewad tikkuda,“ wastas opmann waigistuseks, sest ta oli paari päewa eest nurgawoodist tõusnud abikaasa terwise pärast mures. „Aga uksed wõime ju lukku keerata, kui see sind julgemaks teeb.“

Ta oli parajaste eestoa poole astumas, kui ta, nagu põranda külge naelutatud, seisma jäi… Mitu püssi paukusiwad wäljas… Siis täitis karjuwate healte mürin õhku… Kohe seepeale raksatasiwad jälle paugud… Ja natukese aja pärast uueste… Siis mürin ja müdin ja metsik kriiskamine…