Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/534

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 533 —

kinni asus ja teda rüsina seast wälja hakkas rebima.

„Pearn, Pearn!“ käis ähkiw, kugistaw hüüe, ja kui noormees ümber waatas, jäi ta suu imestuse pärast ammuli.

Tema ees seisis Ristmäe Miina.

Noor tüdruk hingerdas nagu meeletumast jooksust, higi tilkus tal sinise pärja alt mööda pead ja nägu alla ning ta suurtest silmadest paistis karjuw hirm. Aga kui ta noortmeest elusalt ja terwelt enese ees nägi, lendas ta näo üle sedamaid helkjas paiste, ja ta tõmmas sügawaste hinge.

Päärn oli tükk aega tumm.

„Mis sina siit otsid?“ hüüdis ta wiimaks.

„Sind otsin! Sind — sind —“

„Mis sa minust siis tahad? Ma olen jo sõjas!“

„Koju pead tulema! Silmapilk minuga koju…“

„Tühja kah! Sõda pole weel otsas!“

„Pearn, sa oled purjes!“ karjatas tüdruk, tema tüma keelt kuuldes ja ta halli läikega silmi nähes.

„Olen, mis olen! Sojas peab mehel hea tuju olema… Sina aga katsu, et minema soad! Siin wõid mõne hoobi koa kuklasse soada…“

„Pearn, sa pead kohe ära tulema,“ algas tüdruk paluwalt sosistades. „Eks sa näe, mis hirmsaid asju siin tehakse! Mõisa-õue on surnuid ja haawatuid ja werd täis… Seal lõhutakse ja riisutakse aitasid… Ja näe, mis siin tubades tehakse!… Pearn, mõtle,