Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/538

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 537 —

neja kraest jälle kinni tabades. „Poisid, pidage teda, ma muretsen witsad!“

Sedamaid oli opmann aias jälle ümber piiratud.

„Tõmmake ta maha!“ kajasiwad hüüded. „Teeme ta naha tuliseks, nagu kord ja kohus!“

Kuna ühed ligi tõttawaid kaitsjaid kaigastega eemale hakkasiwad peletama, püüdsiwad teised walitsejat jalult maha saada. Weel kord püüdis wiimane meeleheitlisel jõuul wastu hakata Seisis tal ju ta oma arwates surm suu ääres. Sest kui kõik need teibad ja kaikad temale pähe ja selga hakkawad sadama — mis tast siis weel wõis üle jääda!

Tükil ajal ei saadud tugewat meest ka tõeste mitte maha. Päärn Walk oli kõhuli maas ja kiskus walitsejat jalust, et ta komistades kukuks. Temale appi asus weel Sepa Mart Juurust. Teised rebisiwad teda kätest, kolmandad tõukasiwad seljast. Wiimaks langes opmann otseti ühe kõrge peenra peale maha.

Nüüd hakkas walitseja palumisega õnne katsuma. Häda ajas talle nutu peale. Kõigest kehast lõdisedes, hüüdis ta ärda nuuksumisega:

„Mehed, jätke mind elusse! Ma tahan Teile kõik anda, mis soowite, aga jätte mind elusse! Teie peate wiina saama, peate raha saama — kõik, mis minul ja mis mõisas on, peab teie olema, — laske mind lahti! Wennad, laske mind lahti!“

„Wõi nüüd oleme sulle wennad!“ naersiwad karedad kõrid halastamatult. „Kes me siis olime, kui sa soldatid seie kutsusid meie nahku parkima? Kas siis koa su wennad olime?“

Teised hüüdsiwad: