Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/549

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 548 —

sattus wõeraste inimeste täielise meelewalla alla. Mahtra rahwas wõis pealt waadata, kui tahtis…

Nõnda kestis meeletu lõhkumine, purustamine ja riisumine mõisa hoonetes edasi, kuni kurbmängule kohane lõpp tuli.

Juuru wabadik Jüri Nikolo, joobnud nagu kõik teised, süütas kalkuni-onni juures, mille kõrwal haopinu seisis, weewlitikkudega piipu põlema. Kas meelega wõi kogemata wiskas ta põlewa tiku onni õlest katuse peale, mis kohe tuld hakkas wõtma[1]. Seda nägi teine Juuru mees, Mihkel Baumann, kes Jüri lähedal seisis.

„No noh, mis sa teed,“ hüüdis ta. „Joanipäewani on ju weel kolm nädalat aega!“

„Ääh, sõja-aeg — las’ läheb!“ wastas Jüri hirwitades.

Ja eks läinudki!

Naljatades waatasiwad mõlemad mehed pealt, kuda tuli laiale lagunes, onni leekidesse pani, haopinu külge roomas ja sealt nilpawaid keeli õlest katusega aida poole hakkas sirutama. Päike paistis palawaste, puu ja õlg oli kuum ja kuiw kui tael — määratumal kiirusel laotasiwad leegid endid laiale, kuni üks hoone teise järele tules seisis: kaks aita, karjalaut hobusetalliga ning lõppeks mõisamaja.

  1. Kohtu-protokolli järele ei olla tule tekkimise põhjus selgeks saanud; awaldatakse arwamist, et lahingi ajal põlew tropp mõnest püssist aida katuse sisse sattus ja selle põlema süütas, millest siis kõrwal olew mesilastekuur ja teised hooned tuld wõtsiwad. Et aga püssilaskmine juba tükk aega mööda oli, siis on tõenäolisem, et tuli ülemal kirjeldatud wiisil, nagu seda rahwa-suu jutustab, lahti peases. Wõib olla, et kalkuni-onni asemel mesilaste-kuur tuleb mõelda.