Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/550

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 549 —

Mahtra meestel läks korda, mõnda looma tallist ja laudast peasta; muu mõisawara warjamise peale ei mõelnud aga keegi ning tulekustutamisest ei wõinud ammugi juttu olla. Seks puudus waenlikul rahwahulgal tahtmine ja üleüldise joobnud oleku pärast wõim.

Sõjale tuli kohutaw tagatipp.

Raginal kui murdjad asusiwad leegid wanade, kuiwanud puuhoonete kallale, wägewad suitsu- ja tulesambad lõiwad wastu taewast, wersta kaugusele kandis tuul tiheda sädemerahe ning leekide mühin ja praksumine segas end joobnud pealtwaatajate õiskamise ja haawatute ägamise sekka.

Sel uuel walgustusel pakkus lahingipaik mõisa-õues kõigi nende werelompidega, surnute ja haawatutega ning märatsewate sõjameestega weel koledamat waadet kui siiamaani.

Joobnud meestel oli tulest hea meel nagu lastel. Nad karjusiwad hurraa, naersiwad ja püüdsiwad taarudes keksida. Joodi wiina edasi, trallitati, suurustati ja ähwardati.

Jaan Baumann — purjus, nii et waewalt jalal seisis — karjus rahwahulga poole:

„Wennad, nüüd marsime Atlasse! Põletame selle koa maha! Kui juba sõda on, siis olgu laialt. Atlast paneme Juuru, Juurust Maidlasse. Terwe kihelkond põlegu! Ühed saksad igal pool! Tulge minu järele, mehed!“

Aga ükski ei läinud. Keegi pani Jaanile jala ette, nii et ta täiel pikkusel maha prantsatas. Hirnuw naermine ümberringi…

Aga nüüd algas põgenemise-kihin.

Tule hirmus lõõsk peletas rahwa eemale; ühtlasi püüdis igaüks oma saaki peasta ning