Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/551

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 550 —

lõppeks nähti ära, et siit enam midagi wõtta ega oodata ei olnud — häwitusetööd oliwad leegid wägewal käel lõpetamas.

Peale kiwist wiinaköögi põlesiwad kõik mõisahooned terwe täiega maha. — —

Miina ja Päärn oliwad tule algusel mõisamajast õue peale tulnud, et siit Uuetoa Jürit otsida. Rahwa paljuse ja üleüldise segaduse pärast polnud leidmine kerge. Päärn käis nagu peata kana rahwamurru seas ringi, ainult Miina terastel silmadel läks wiimaks korda, Uuetoa peremeest kuskil wiinajoojate salgas tähele panna. Jüri oli muidu kaine mees, aga täna jõi temagi. Tal oli parajaste piirituse-pütt suu peal, kui Päärn ja Miina ta juurde astusiwad ja wiimane teda kampsunisabast tugewaste tõmmas.

„Jüri, tule koju, sinu ema kutsub sind!“

Niisama laia imestusega nagu Päärngi, wahtis nüüd ka noor peremees tüdrukule näosse.

„Kas sa hull peast oled! Sina siin!“ hüüdis ta.

„Sinu ema soatis mind sinu järele,“ tähendas Miina suure rõhuga.

„Minu ema?… Ah soo — ja, ja, eks ta wist ole poja pärast hirmu täis. Aga ega ma’s enne koju lähe, kui Pearn!“

„Ma olengi juba minekul,“ ütles sulane, segaselt maha wahtides. „Meie wanamooril koa igatsus poja järele.“

Nüüd oli ka Jüri minekuga nõuus.

Mindi hobust otsima. Päärn oli ta hommiku mõisa aia taha kinni sidunud, ilma pärast kordagi tema järele waatamata. Loom oli seal alles. Aga oleksiwad nad natukene hiljem