Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/56

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 55 —

— ülekohut tehtakse mulle siiski! Kuid neid lollisid oli wähem, kes nõnda ütlesiwad. — —

„Hea küll, ema,“ ütleb Päärn oma nukratest mõtetest ärgates, „soab sest mearimisest küll! Ehk annad mulle nüüd ka puhta särgi — wana on natuke kore.“ Ja jalaga lükkab ta ahju ees maas olewat werist särki.

Sel silmapilgul nagiseb uks, läheb lahti ja üks naesterahwas, suur rätik ümber, astub sisse. Ta esimene pilk langeb ahjupaistel istuwa poolhalasti mehe ning selle mustawa selja peale. Ta suust lipsab ehmatuse-hüüe. Nagu nõuuta jääb ta ukse juurde seisma.

Ema ja poeg on ümber waadanud.

„Näe, Huntaugu Miina!“ ütleb esimene.

Sügaw puna tungib Päärnale põskedesse. Tal on häbi, aga mitte sellepärast, et ta ihu paljas on, waid sellepärast, mis Miina ta ihu peal näeb, — selle pärast, et tema, see suur, tugew poiss, witsu on saanud…

„Ema, anna nüüd kord juba särk siia!“ hüüab ta pahaselt, kuna ta selga tüdruku eest püüab peita.

Kuid wiimane astub ruttu ligemale, hakkab mõlema käega poisi õladest kinni, kummardab maha ja waatleb tumma ahastusega seda timukatööd, mida siin inimese ihu kallal tehtud.

„Pearn,“ ütleb ta kugistawa healega, „Pearn, küll nad sind on purend!“

„Ei wõi kurta,“ naeratab Pearn kohmetult. „Aga kust sina’s tead?“

Tüdruk ei wasta. Pearn tunneb wastust oma selja peal: kaks palawat piiska kukuwad sinna.

„Ema, too särk siia!“