Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/566

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 565 —

rasse kokku wooland. Soldatid old liig wähe — ainult wiis- wõi kuuskümmend meest; need aetud nii kitsikusse ja kägarasse, et poar korda soand mõisa-õues püssi lasta, siis juba pist moameeste teiwaste eest plehku. Püssilaskmine ajanud ka hulga meie mehi eel jooksma, soldatid robinal nende järele ning siis jälle need talupojad, kes soldatid taga ajasid! Joostes last soldatid taga-ajajate peale ühte lugu püssi ja hulk mehi jäänd, kuulid keres, tee ja heinamoa peale maha…“

„Ja kuda siis lugu praegu on? Mis põlewa mõisa juures nüüd tehakse?“

„Rahwas on mõisa enne põlema-pistmist seest ära lõhkund, tühjaks riisund ja on nüüd soagi-koormatega koju poole sõitmas. Küll seal on joodud ja priisatud. Suurem hulk inimesi on kõik purjes old.“

„Kas joobnud rahwas nüüd mitte teiste mõisate kallale ei taha tungida?“ päris wanem parun edasi.

„Kes teab, mis nõu neil on! Inimesi on praegu weel kõik teed ümberkaudu täis. Eks soa näha, kuhu nad otsa pöörawad!“

Proua von Heideggi päris ahastus peasis alles nüüd lahti. See awaldas ennast niisuguse meeletuma tuhinaga ja nii kentsakal wiisil, et koolipreili wastu tahtmist pidi naeratama ja wist ka herra Lustig salaja naeru wastu wõitles. Mõlemaid tütreid kaenlas kaasa wiies ja wäikest Kunot enda eel jooksu ajades, hakkas paruni-proua, kui ta rõdu pealt saali jõudnud, ühest toast teise tormama ja waljuste appi karjuma, nagu oleks tal keegi noaga kõri tallal. Wana parun, Herbert, Raimund —