Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/57

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 56 —

Warsti on Päärnal puhas särk seljas. Ema paneb rinna eest preesi kinni. Tükil ajal ei lausu üksgi musta ega walget.

Kui Päärn wiimaks külalise peale südandab waadata — ta tunneb ikka weel päris lapselikku häbi — on wiimase nägu muudetud. Miina silmas ei ole enam pisaraid, ta näos mitte enam seda kaastundmust, mis ta healest praegu weel wälja wärises; ta hoiab nagu wõeralt eemale.

„Ma küsisin, kes sulle minu asjast reakis?“ ütleb Päärn, et midagi öelda.

„Pärtle Prits.“

„Jah, ma nägin, ta läks teie poole.“

„Niisuke lihunik!“ sõimab ema wahele.

„Mis ta siis teil westis?“ pärib Päärn edasi.

„Ühte ja teist,“ kostab tüdruk lühidelt.

„Tõtt wõi walet?“

Miina rätik on õlade peale wajunud. Ta imeilusad pruunid silmad wahiwad tõsiselt ja kalgilt üle Päärna ahjutulde.

„Kes teab, mis tõsi, mis wale oli! Walelik reagib wahel koa tõtt,“ wastab ta.

„Mis sinul siis korraga on?“ küsib eit, kellele Miina wõeras olek ka silma puutub. „Teed ju, kui oleksid pahane.“

Tüdruk näib iseenesega salaja wõitlewat. Wiimaks tõstab pead ja astub julge sammu järi peal istuwa Päärna poole.

„Prits reakis, et sa täna Kulbi Kaie pärast peksa olla soanud,“ ütleb ta tumedalt.

„Sain.“

„Ta ütles, sul olla miski sala sõbrus Kaiega.“

„Eks ta öeld koa, et meie Kaiega koos külasse tulime?“