— 570 —
ühes minu wanematega linna kaitswate müüride warjule põgeneda.“
„Ja Teie ise, paruni-herra?“
„Ma olen mees!“
„Ja, aga üksik mees paljude wastu! Ma tahaksin Teile seltsiks olla. Iseenese kohta ei pea ma hädaohtu sugugi suureks.“
„Ma tänan Teid Teie seltsi eest!“ wastas Herbert elawa pilguga ja pigistas soojalt Juliette kätt. „Ma usun, Teiega koos pole mul ühtegi waenlast waja karta,“ lisas ta naeratades juurde.
Neil polnud aga waenlast üleüldse mitte karta. Mahtrast koju poole pöörawad talupojad ei mõelnudki enam muude wägiwaldsete tegude peale. Suurem osa neist oli joodud wiina tõttu tahtmisejõuu poolest nõrgendatud, lahingis langenud ohwrid hoiatasiwad kainemaid ja need, kes saaki saanud, ruttasiwad seda kodus ära peitma; pealegi wõis ka neid palju olla, kelle põues sala hirm sündinud tegude tagajärgede pärast iga muu kurja nõuu maha surus.
Kui parun Herbert õhtu-poolikul Juuru poole wälja ratsutas, et ise asjade seisukorra järele waadata, wõis ta warsti waigistawa teadmisega koju tagasi pöörata, et ümberkaudsetel mõisatel seda puhku, wähemast aga täna, enam midagi karta polnud. Ta nägi küll teede peal weel sõitwaid ja jala rändawaid taluinimesi, kellest mitmed weel Mahtra poolegi läksiwad — nähtawalt oliwad need kaugematest kihelkondadest tulnud ja sõtta hiljaks jäänud inimesed — aga suuremaid wägiwallahimulisi salkasid ei olnud enam koos ja kaugelt suurem osa oli rahulikult koju poole ruttamas. Õhtu
