— 572 —
tama, et neil oma herra wastu kõige wähematki paha nõuu ei olewat; nad paluwad ja wannutawad saksu, et need rahulikult koju jääksiwad; nad lubawad neid iga hädaohu eest, mis mujaltki wõiks tulla, kõigest jõuust kaitsta. Kõik asjata! Mõisnik ja ta perekond ei usu neid.
„Mis täna Mahtras sündis,“ wastawad nad, „wõib homme wõi ülehomme meil sündida, sest teie, talupojad, wihkate oma mõisawanemaid.“ Ja wist lisasiwad nad mõttes juurde, et keegi kardetawam waenlane pole kui ori, kes oma ahelad murrab…
Ja nad kihutawad tõeste linna poole minema, oma mõisat kõige waraga maha jättes!… Muidugi leiawad nad kõik jälle terwelt eest, kui koju pöörawad. Truud teenijad ja auusad talupojad oleksiwad tõeste igal wägiwaldsel katsel herra omandust kahju eest püüdnud hoida, niisama nagu seda Mahtra mehedki tegiwad, kui ka nende jõud seks liig nõrk oli…
Mõnel saksal olla mässupäewal ka nõu olnud, Mahtra mõisat talupoegade wastu sõjariistadega kaitsma minna. Üks herra lasknud oma jahitõlla püsside ja pistolitega täieste sõjaliselt ära ehtida ja hakanud mõne tugewa, südi teenijaga lahinguwälja poole kihutama. Ära nähes aga, et talupoegade ülewõim liig suur ja kroonu sõjawägi juba põgenemisel, olla mõisnik poole tee pealt koju tagasi pööranud.
Kui ka mõne järgmise päewa jooksul midagi hädaohtlikku nähtawale ei tulnud ja parun Herbert Heidegg haagikohtunikult pealegi teate saanud, et mõisate kaitseks rohkeste sõjawäge juurde
