Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/596

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 595 —

Parun Rüdiger kuulas poja juttu kõige külmema rahuga pealt. Ta nägu awaldas ainult natuke imestust. Ja seda mitte muu kui selle rahutuma oleku üle, mida poeg oma lugu jutustades awaldas. Wanem Heidegg ei näidanud seda ärewust mõistwat. Tule Jumal appi — mis sest siis on, kui mitte kõik nõnda ei sündinud, nagu opmann üles andnud! Eks sellest ole küllalt, et teomees mõisa ülema sundija wastu kätt julenud tõsta! Ja eks sellest ole ka küllalt, et niisugune wõllaroog tema kosilane on! Oma karistuse oliwad nad ju sellegagi ikka ära teeninud. Kas nüüd opmann tüdruku juurde kippus wõi mitte, wõi kas tüdruk kaheksateistkümne hoobi asemel kakskümmendwiis sai — sa taewake, kas sellel siis miskit tähtsust on! Maksab sellepärast suudki kulutada?

Herbert oli aga teisel arwamisel. Ta püüdis papale selgeks teha — hoolimata selle kentsakast naeratamisest —, et ülekohus ikka ülekohtuks jääb, olgu ta rikkale wõi waesele, kõrgele wõi madalale tehtud. Kui poisi ja tüdruku jutt õige, siis on opmann wiimase peale walekaebtuse tõstnud ning tüdruk on selle kaebtuse põhjal süütalt nuhelda saanud. Seda waja ometi heaks teha ja walesüüdistajat wastutamisele wõtta! Asja läbi katsumata jätta olla otse wõimata.

Wana Heidegg andis siis ka, nooresoo narruste üle pead raputades, wiimaks järele. Herbert wõiwat ju opmannilt weel kord seletust pärida, ka tüdrukut ja poissi jutule wõtta — tema ise ei tahtwat selle asjaga tegemist teha. Kuid ühte pidada poeg tähele panema: seda