— 602 —
peal istet wõttis. Mai kuiwatas põllenurgaga silmad ära ja püüdis nuuksumisest wõitu saada. Siis ütles ta:
„Paruni herra lubawad, et ma Miina koa siia kutsun. Ta on minu toas. Tema oskab ehk paruni herrat paremine paluda kui mina.“
„Missugune Miina?“ küsis Herbert.
„Ristmäe Miina — opmanni endine tüdruk; tema on ju minu wenna pruut.“
„Ja sinu peigmees on?“
„Uuetoa Jüri.“
„Siis mine ja too Miina!“
Warsti ilmus Mai tüdrukuga, kelle pärast noor parun mõne minuti eest oma opmanni karistanud. Uudishimulikelt silmitses Herbert sisseastujat. Miina ilus, karsk nägu, ta terased, südilt waatawad silmad ja wiisakas olek meeldisiwad talle. Kui ta mitte juba ei oleks teadnud, et Winteri süüdistused selle tüdruku wastu luisatud oliwad, siis oleks ta seda nüüd Miina auusat, usaldust äratawat nägu nähes wõinud uskuda.
Parun laskis Miinat jutustada.
Päärn ja Jüri käinud esmaspäewal Mahtra sõjas nagu kõik teisedki. Nüüd olla karta, et neid sellepärast wastutamisele wõetakse ja Jumal teab missuguse nuhtluse alla mõistetakse. Kõik rahwas olla metsas redus, sest räägitawat, et sõjawägi tuleb ja küla maha põletab ning kõik mehed püssidega maha laseb. Hirmu pärast, et teda siin kinni wõetakse, ei olla ka Päärn täna teole tulnud. Tema, Miina, tulnud siis mõisa, et noort parunit, kellel hea süda olla, heldemeelse koolipreili läbi paluda
