— 609 —
Teie wägiwalda tarwitasite, oleks kaalu peale heidetud ja Teie karistust märksa kergendatud.“
„Siis tahan ma ka teomehele waluraha maksta.“
Mõlemad nutwad tüdrukud oliwad lootuse ja kartuse wahel waakudes koolipreili ja herra waidlust, mille põhjust nad aimasiwad, pealt kuulanud. Kui nüüd parun kõwa, liigutamata näoga, mis neile näitas, kui wähe senised palwed selle mehe kohta mõjunud, akna juurest ümber pööras, wõttis toatüdruk Mai alandliku, ärda healega sõna. Ta kandis kõik ette, mida ta mõlema mehe heaks iganes leidis; ta juhtis paruni tähelpanemist Uuetoa Jüri kui tubli, kaine ja korralise peremehe peale; ta tuletas meelde, kuda ta ise, selle mehe pruut, mitu aastat saksu auusaste ja truuiste teeninud, ning ei jätnud ka Päärna ja Miina kohta häid sõnu ütlemata.
„Jüril ja Pearnal on mõlemal elatand emad kodus, kelle ainumad toitjad nad on,“ hüüdis ta lõppeks ristis kätega, kuna kuumad pisarad tal üle põse woolasiwad. „Ehk on paruni herral nende waeste raukadegi peale hale meel. Mis ütleb nende süda sees, kui pojad raudu pannakse ja Jumal teab kuhu igaweseks ajaks ära wiiakse! Kas siis paruni härral nii raske on kahele wana emakesele nende poegi tagasi anda?“
Parun Heidegg nägi mõlema tüdruku ärdat nutmist, ilma et ta olekust suuremat liigutust wõi kaastundmust wälja oleks paistnud. Ta mõisniku-meel oli mõlema mässaja üle nähtawalt liig wäga äritatud. Korraga muutus
