— 616 —
Nõnda oli Juliette lahkumise-tund paar nädalat waremalt kätte jõudnud, kui ta arwanud.
Ta ei olnud seeüle mitte õnnetu; oli ta ju kalli kodumaa, armsate omakste poole ruttamas. Teisiti mõjus parun Heideggi määrus Herberti kohta. Küll oli tal Juliette warstine lahkumisetund alati ähwardawalt silma ees seisnud, ja siiski haawas teda selle kiirendamine nii wäga, et ta wanemate wastu, kes seejuures süüdlased, esimestel päewadel päris wiha tundis.
Wiha muutus wiimaks pahaks, sapiseks tujuks, mida iga inimene maitsta sai, kellel noore paruniga neil päewil tegemist oli, ning seda tuju ei wõinud muidugi nähtus parandada, et Juliette oma lahkumise üle nii südamlist rõemu tundis…
Herberti rinda täitis õõguw, purew walutundmus. Tal oli kahju sellest tüdrukust, ärarääkimata suur kahju. Mitu korda päewas tegi ta otsuseks, tema südame peale weel kord tormi jooksta, temale oma hingepiina kõige liigutawamal wiisil ilmutada. Aga neiu näos oli midagi, mis teda ikka jälle tagasi tõukas, ja siis tuli talle ka ta uhkus meelde, mida uus tagasitõrjumine nii wäga oleks haawanud; lõppeks pidi ta ka nende wallikõrguste takistuste peale mõtlema, mis tema ja selle naisterahwa wahel weel muidu seisiwad.
Juliette pidi enesele tunnistama, et tema põues enam mingisugust wõitlust, ei kahju- ega kurbtuse-tundmust, ei olnud. Tema sisemine inimene oli sellele kindlale, selginud otsusele jõudnud, et tema ja selle mehe wahel nii köitwad sidemed puudusiwad, kui et ta oma terwet
