Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/619

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 618 —

juurdunud isiklik ja seisuslik enesearmastus, mis nooremehe mõtetest ja tegudest wastupanemata wõimuga ikka jälle nähtawale kerkis. Tema katsed, selle wastu wõidelda, jäiwad ainult katseteks. Ja kui ka mõni neist korda läks, siis oliwad seks enam wälised mõjud ja juhtumised kaasa aidanud, kui Herberti enese tahtmine selginud tõeteadmise sunnil.

Wiimastel päewadel juhtus siis weel midagi, mis Juliettele ei meeldinud, mis talle nagu jääkülm, kare põhjatuul selle mehe poolt wastu lõi.

Juliette oli puiestikus mõnda paika wiimast korda waatamas käinud, mis temale ta lühikesel siinolemisel, iseäranis tänawu kewade, armsaks saanud. Puiestikust mõisa majapidamise-hoonetele lähenedes, sai ta tahtmata wäikese sündmuse nägemata pealtwaatajaks, mis karja-aia juures, kus parajaste sõnnikut weeti, noore paruni ja ühe wanadlase waimu-tüdruku wahel juhtus.

Tüdruk näis midagi paha teinud olewat. Parun riidles temaga walju healega. Seal korraga — Juliette ei tahaks oma silmi uskuda — tõuseb Herberti käsi ja klähwib tüdrukule kaks korda näosse…

Juliette ei tea, mis kurja tüdruk teinud; ta arwab asjaolust ainult nii palju märganud olewat, et ta hoobid kõige pealt wasturääkimise pärast sai. Aga olgu ta süü kui raske iganes — mõtleb Juliette wihawärinaga —, wõib siis aga mees, haritud mees ennast nii kaugele unustada, et ta inimest, et ta naisterahwast lööma läheb! See tegu ei mahu Juliette mõtte- ja tunderingisse. Wana Heideggi poolest oleks see weel mõistetaw olnud — see