Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/656

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 655 —

eestwõttel astutud, kuna mõisnikkude mõju maa seaduseandmise kohta alatasa kahandati. Teadagi, et need uuendused sagedaste sakste tahtmise wastu teoks saiwad ja rüütelkonna ning walitsuse-kohtade wahel palju õerumist sünnitasiwad.

Lähem uuendus oli uus passiseadus. Mõisnikud oliwad 1856. aasta talurahwaseaduses talupojale küll ühe käega wärawa wabamaks liikumiseks awanud, teise käega ta aga jälle nii kokku tõmmanud, et ainult suure hädaga wahelt wälja wõis peaseda. Talupoeg tohtis teise walda, teise kubermangu, terwesse Wene riiki saada, aga nii rasketel tingimistel, et lubast wähe kasu oli. Muidugi soowiti rahwast sel kombel kodukohas kinni hoida, et mõisnikul odawatest tööjõududest puudust ei oleks. Kõigist neist kitsendustest hoolimata algas aga Eestimaal 1860. aastast peale rõhuwate elutingimiste tõttu suur wäljarändamise-tuhing, nagu seda endine Liiwimaa mõisnik herra von S. parun Heideggi pidul ette kuulutanud. Enamiste kiputi ja mindi Samara kubermangu. See tuhing ähwardas nii suureks ja ägedaks minna, et walitsus, kõiksugu korratusi kartes, rahwast awalikult hoiatama pidi. Ühtlasi pandi aga Peterburis rahwa alalisi kaebtusi seeüle tähele, et mõisnikud oma kulul wäljarändamist ja üleüldse waba liikumist talurahwaseaduse sellekohaste punktide põhjal liiaste kitsendada. Need kaebtused aitasiwad uue passiseaduse sünnitada, mille projekti kindral-kuberner würst Suworow sisemiste asjade ministri ülesandel walmistas ja mis aastal 1863 kin-