Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/660

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 659 —

nagu punane pael see nähtus läbi, et rüütlite enamus kristliku ligimese-armastuse wõi kaastundliku haleduse pärast talupoja heaks midagi pole ette wõtnud. Mis nad teinud, seda tegiwad nad kas oma aineliste tulude pärast, wõi nad andsiwad ülemalt poolt tulewale mõjule ja sundusele järele. Peaaegu iga uuendust alustas ja juhtis kartus, et riigi walitsus oma käe wahele pistab ja midagi ette wõtab, mis rüütlite tulusid kahjustab. Talurahwa tulud on rüütlite südamed ikka külmaks jätnud. Oli nende seas sooje südameid, siis oliwad need walged kaarnad mustade hulgas.



31.

Kuus kirja.
X., 13. juulil 1858.

Kallis, unustamata sõbranna!

Teie soowi mööda teatan Teile, kudas Teie kaitsealuste käsi käib. Kudas minu käsi käiks, selle üle Teie sõnumid ei soowinud; kuid wabandage, kui ma oma kirja lõpul ka enesest paar sõna räägin. Teie teate ju, et üksik, mahajäetud inimene oma südant kirjas armastab wälja puistata.

Päärn ja Jüri on jälle kodus. Neid ei puutunud seal, kuhu ma nad warjule saatsin, miski hädaoht, ega ole neil nüüd ega edespidi midagi karta. Mai, kes minule tüdrukuks jäi, on oma koha üles öelnud. Jüri teeb temaga sügise pulmad. Päärna eest tahan ma edespidi teha, mis mul wõimalik. — Kui mõlemad mehed minu isa mõisast õnne-