Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/79

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 78 —

tutes midagi ei ole… Ta näitab aknast wälja puude ja loomade ja inimeste peale, ja küsib siis, mis aga meelde tuleb, ja meie peame wastama.“

„Kas see siis raske on?“

„Ei. Aga preili Marchand seletab siis ikka neid asju teisiti, kui meie talle wastame. Tema leiab ikka, et meie wastused õiged ei ole.“

„Ja kui teie õieti ei wasta, kas ta siis pahandab?“

„Ei ialgi,“ ruttas Raimund wahele. „Preili Marchand ei pahanda ühegi wastuse üle, olgu see kui wõeriti tahes. Ta seletab igakord pikalt ja laialt ära, miks see ja see asi nii on ja mitte nii.“

„Aga talle ei näita meil mitte hästi meeldiwat,“ ütles Ada.

„Miks nii?“

„Ta oli juba kaks päewa haige. Ja mispärast? Ehmatas, kui inimesed karjusiwad, kellele tallis witsu anti,“

„Laps, niisuguste asjade üle ei räägita mitte,“ ütles paruni-proua noomiwalt „Kui ma ei eksi, on preili Marchand natuke põdura terwisega,“ lisas ta Herberti poole pöörates juurde.

„Ei, mamma, preili Marchand ehmatas,“ kinnitas Ada. „Kuno ja mina nägime seda selgeste, sest meie olime temaga puiestikus. Ta wärises kõigest kehast ja hakkas appi hüüdma, sest ta ei teadnud, mis see oli. Ta ütles meile ka, ta ei olla niisuguste asjadega harjunud.“

Noore paruni otsaesisele ilmus kerge pilw.

„Miks teie siis sel ajal wäljas olite?“

„Jalutasime puiestikus.“