Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/30

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


siin puul. Opetaja taht hirmutada, et inemise lawwalkäimist hooletusi ei jätas, mes muud."

"Kui mia opetaja oles ollu, siss mia küll ei oles aia taade matta käsnu."

"Muld ütskõik kohe pandas."

"Wand, mis ta wand: tema wand siss, kui tedä ärritedi; olli, mes ta olli: ta olli sellepärast serände, et ta serätses oli pessetu. Mina usu, et kui ta taiwade es saa, põrgude kah mitte. Ehk om Issändäl mõni paik kah, kos tema serätsile oma haigetele lastele rahu om walmistanud".

"Ei tiiä, kudas tedä oma opetaja mahagi oles tenänu; wast niisama nagu koeragi. Johtusi aga wõõras siikord Walgetare Antsu asemel olema, teie tõne Jürikesele wiil nii ilusa wärsi, terwe kerk laulse üten. Silmi tahtse tsilkma wõtta".

"Kae, õnne ka wa Jürikesel wiil pääle surma. Issänd ülenda küll esi tema hengekest ja alanda esi tema patukest".

Ja siis oleksin ma karjaga tanumit mööda läinud ja iseeneses tasa korranud: temä om koolu, temä om koolu. Tanumi wärawa taga oleksin ma rõõmu tundnud ja endamisi küsinud: näis kellega nad nüüd hirmutawad? Siis tükk maad edasi sawihaudade juures oleksin ma hirmu tundnud, sest kodukäijad oleksiwad meelde tulnud ja ma oleksin mõtelnud: kui sa ei kuule, küll näed, tema tuleb! Jälle tükk maad edasi metsa sees söödil oleksiwad ema ja isa sõnad

30