Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/51

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


küünte alla kiilud nagu tõlwad löödakse ja siis weel aidteibasse pistetakse. See oli koledam kui kole, see ajas karwad püsti mõteldes juba, ehk küll teised naersiwad. Keegi ei palunud ial sõda, keegi. Isa ütles alati: "Hoidku no Jummal esi sõa ja wereärawalamise iist!" Sõda, jaa, nii teha, nagu oleks sõda, nii nagu pauguksiwad püssid, käiksiwad suurtükid, sest wõis aru saada, aga niisugune sõda, nagu Roesu Jüri tahtis, kus kiiludega tuldakse ja aidteiba juurde weetakse, nagu kiiludest weel küllalt ei oleks! Küll see Roesu wõis ka kole olla!

Mina läksin siis ikka ära tagakambrisse ja kujutamise wõim ei tahtnud mõni aeg rahule jätta, ikka tagus kiilusid, ikka pistis aidteibasse nii tüdrukuid kui lapsi, just nagu pargiajajad wanades juttudes, mis talweõhtul edikambris sagedasti were kihama ajasiwad. Ja kuhu sa peitu puged selle eest, mis su sees on.

Kui aga ema edikambrisse jäi, siis jätkas tema juttu:

"Om nii poisi küll, aasse Jüri tütrikudega tülli: ei tiiä, kas nu poisi toda Jüri pelgäse wai?"

Siis oli poiste käes kord naeru all olla.

Roesu ajas aga wastu, enesel silmad särasiwad, ei tarwitanud aga mingit nimetust, ega wandesõna, waid muutis päris kukuks, laskis aga nippi ja suuga matsu hulka.


4*
51