kõik ära põleb õnnelikuks walguseks ja sa tunned, et sa wäsinud oled, puhkama lähed, et uue jõuuga walguse ilude sisse kaswada. — Soosaare perenaesel on õigus: Mina olen ka sinusuguste oma laste jaoks puhkepaiga walmistanud. Mine hingama minu laps ja kui sa uue jõuuga üles ärkad, wõid sa uuesti maailma minna ja minu õnnistus peab sinuga olema, et sa walguse kõigekõrgemal astmel seisma saad elus, kuhu nende wäiksete tähtede tee wiib, mis inimesi nii õnnelikuks ja õnnetuks wõib teha, sest ka tol teel on igal ühel oma mõte, ja kui sa ärkades oma wana mõtet uues walgusehelgilises ilus korrata tahad, saad sa mulle weel armsam olema. Ja nüüd hääd puhkamist. Inglid wiige ta ära, aga tasa, ta on liiga ära wäsinud, minu wäike Jürikene, waene kokkupeksetud teoorjuse aegne inimesehunikukene. — —
See oleks umbes üliõplase unistuse kõne sõbra haual olnud. Nüüd aga, kui mees? Ei tea. Ma jätkaksin unistuste kõnet küll säält, kus üliõplane ütleb, et ka tol wäiksete tähtede teel igal ühel oma mõte on, et ka koolitute ja kirjameeste keskel Roesu Jürisid on, kes walguse teel nii kaugele jõuawad, et neil muud ei ole, kui see mõte, mida nad esitawad, see mõte ja tunne, mis teistele teada tarwis. Mis ma wahest weel muidu ütleksin, jäegu siin nimetamata, sest Rõngu surnuaed jäi kitsaks, uus kabeli-osa lasti
60
