Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/62

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.



Saare wana.


Üks hädalaliblekene, niisugune wäike, helehaljas, kollase ladwaäärega, peenike nagu kirme. Siis teine, niisamasugune. Siis kolmas, neljas, siis sada, siis tuhat — lugemata üksteise kõrwal. Kõik hädalalibled, üks pikem, teine lühem, kokku aga kui meri, haljas meri täis helkjat läiki.

Üks liblekene nikutab pääd, ruttu, nagu ei oleks temal aega; teine kohe järele, siis kolmas, neljas, siis sada, siis tuhat — lugemata üksteise järele — ja nõnda sünniwad lained helkjasse haljusesse, hädalamerele, lained, mis ei laksu. Kui nad üksteise jälgil jooksewad, luitunud kuhjade kui rahnude, wettinud küünide kui kaljude ümber mängiwad, ei kuule muud kui kõhinat, niisugust weidrat kõhinat, mida tuul üle luha metsa ei kanna, liiati weel Wõltsjärwele, mille lai pind kaugel loodes sügisepäikse paistel hiilgab kui sula hõbe.

62