Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/9

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


Mina astusin siis Suure-Bengli seljast maha ja kiskusin näo nii weidraks, et Jankel naerma hakkas. Siis waatasime natukene aega üksteisele otsa.

"Mis su nimi on?" küsisin mina.

"Jankel!" kostis tema.

Weider nimi, nagu kõditas jälle. Jankel!.. Juba kipitasgi keele pääl: Jinkel Jankel, Kinkel Kankel! Aga isa ajas wana Mandliga nii lahkesti juttu, nagu harwa kellegagi, ja ma surusin kõdituse maha ja ütlesin:

"No Jankel, tule siis ratsa sõitma."

"Ei tule!"

See haawas mind: wana Mandel ajab isaga nii lahhesti juttu, ja tema ei tule minuga ühes sõitma!

"Isa, Jankel ei tule minuga ühes ratsa sõitma."

"Küll ta läheb, kutsu ilusti."

"Kuku Jankel, tule minuga ratsa sõitma."

Wana Mandel aitas tagant, mina winnasin käest ja nii sai wastupunnimisest ja winnamisest esimene sõpruse päew.

"Mina annan Suure-Bengli sulle, ise wõtan Jiase," seletasin mina.

Jias oli teine kepp, pargist toodud, otse härbäri akante alt, kus põõsas punaseid pajusid kaswas. Jiaseks kutsuti muidu mõisa metsasaksa ja tema koera, mõlemaid ühe nimega, muidugi oma wahel. Mina arwasin, et nimi ka

9