Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/124

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

8.

Kolm nädalat pärast seda, kus üliõpilasele Kulnole punane okasteta roos saadeti, sai ta selle neiuga tuttawaks, kelle kübara ta kiwisillal ära oli peastnud. Okasteta roos oli weeklaasis juba ammugi ära närtsinud, olgugi et noormees hoolega wett wärskendas. Leht lehe järele pudenes maha, kuni wiimaks ainult wars järele jäi. Selle wiskas üliõpilane läbi akna wälja — mudase hoowi pääle, kus käijate armuta jalad teda sõtkusiwad. Aga imelik! Mida rohkem roos närtsis, oma wiimaseid lehti maha pudendades, seda sagedamini nägi noormees walgepäälist neiut uulitsal. Ja ikka rohkem torkasiwad neiu helendawad kõrwad ning koidupunas särawad huuled nooremehele silma. Kui ta aga neiu silmadesse waatas, siis arwas ta sääl unistawat waikust ja hõõgawat soojust nägewat. See meelitas ja köitis. Warsti näis nooremehele


125